Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuidas minust sai joonestaja

Tegin joonestamisega tutvust juba keskkoolis, kus meil oli reaalainetele suunatud eriklassile omaselt terve gümnaasiumiaja vältel vastav kursus. Meile anti ette väikseid kujuneid, millest oli osa välja lõigatud ning millimeetripaberile sai siis teha pealtvaate ja kõik külgvaated.  Minu teekond aga AutoCadiga algas Tartus ülikoolis käies. See oli minu jaoks tol ajal väga keeruline programm. Mu kursaõde oli selle tänu oma vennale enam-vähem selgeks saanud ning mäletan siiani elavalt, kuidas sõitsin oma bussiga tema juurde Viljandisse ning ta korraldas mulle ise privaat-tunni. See oli ilmselt aasta 2009 ja programmgi sellest ajast või natukene vanem. Põhiline oli see, et avasid programmi ning kerisid enda vaate joonestatud ala juurde, millele oli siis suur ring või isegi mitu ümber tehtud, et üldse üles leiaks, kus joonistus ise asub. Kuna õppisime juurde ka maastikuanalüüsi, sain kihtide põhimõtte sealt endaga kaasa - küll kalka peal, sest tehnogeensete maastike kujundus toimus kõik käsi

Vilhelmine Kuurbergi pildikogu

Hakkasin oma vanaema mälestustega tegelema kui olin kusagil 15. aastane. See on olnud väga pikk protsess ja mitte üksi käekirja dešifreerimise mõttes. On olnud pikki pause ja uusi tegutsemistuhinaid. Vanaema kirjutas kolm kaustikutäit memuaare oma haiguste perioodil aasta-paar enne oma surma. Teisemelisena trükkisin neist ümber keskmise, teised kaks sain alles kümme aastat hiljem, aga mitte originaalide, vaid piltidena.  Sama aasta talvel  köitsin ka esialgse raamatu käsitsi kokku  - tekstiosa oli üsna nii, nagu vanaema oli selle ise kirja pannud. Juurde otsisin aga ka maakaarte, mida omatarbeks saab ikka kasutada, tegin ka sugupuudele visuaale - sest ega ju tegelikult väga aru muidu ei saa, kellest täpselt jutt on. Viisin ka isale lugeda, ta ütles: "Vähe kirjutas, vähe!" Miskipärast ei andnud see kõik mulle aga rahu ning töötasin materjaliga hiljem veel edasi, uurisin kõrvale ajalugu, et erinevad tekstilõigud saaksid ajaliselt õigesti järjestatud. See oli ääretult põnev peri

Meloodia poe logo

Viljandi legendaarse ja retrohõngulise muusikatarvete poe Meloodia asutas ETKVL juba aastal 1965 ning seda juhtis alates 70ndate lõpust pikki aastaid Karl Luht. Esialgu paiknes kauplus hoopis Tartu tänaval ja seal müüdi muusikainstrumente, kirjatarbeid, raadioid ja telereid. Tegemist oli kahekorruselise eramuga, kauplus asus all ning ülal olid korterid.  09. detsembri päeval 1986 hoone aga süttis. Põlengu põhjusena läks kirja poe elektrivalgusti ülekuumenemine. Tuli tegi nii palju kahju, et rusud otsustati kokku lükata. Vahepeal peale põlengut oldi lühikest aega Posti tänaval, aga seda maja ei ole samuti enam alles. Meloodia kauplus kolis mõne aja pärast Paalalinna, aadressile Valuoja 13A ( koduleht ). 1992. aastal asutas Karl Luht omanimelise osaühingu ja jätkas tegevust juba Meloodia poe omanikuna. Täna on sortiment laienenud ning kaupluses pakutakse lisaks muusikainstrumentidele ka aiatööriistu ning teenusena näiteks saeketi teritust :) Kauplust juhib Karli tütretütar Helle Kukk.  T